Twilight

Tegelikult on see raamat juba paar aastat tagasi läbi loetud raamatute hunnikutes, kuid ma pole sõnagi rääkinud teosest, mis ajendas mind romaane lugema. Siiski, siiski mitte päris tavaline romaan vaid fantaasiajutt.


Ma ei olnud kunagi tegelikult sellele mõelnud,kuidas ma suren-kuigi viimase paari kuu jooksul olnuks selleks põhjust rohkem, kui küllaga, -aga isegi, kui oleksin, poleks ma arvanud, et see juhtub nii.

Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda. Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda...

Kolm asja on aga kindlad. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, ta januneb Bella vere järele. Ja kolmandaks, Bella on tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.



"Kas mäletad, kui ütlesid, et ma ei näe ennast selgelt?" Küsib Bella kulme kergitades. "Minu meelest oled sa ise sama pime".
"Ma tean, kes ma olen". Vastas Edvard.
Ja ta kummardus lähemale, et oma külmad huuled taas kord Bella kaelale suruda.

Ma olin enne raamatu lugemist näinud kaks korda filmi, kuid siiski, ostsustasin ka raamatu ette võtta.
Imelik, tavaliselt loetakse enne raamat ja suis minnakse filmi vaatama, nii see ju käib.
Enne esmakordset Twilighti filmielamust ma ei tahtnud seda filmi vaatama minna. Mõtlesin, no mingi järjekordne vampiirikas, ebareaalsus,et, ei ma ei viitsi.
Sellepärast ei viitsinud ma ka seda, pea viiesaja leheküljelist raamatut ette võtta.
Peale esmakordset vaatlust, olin täiesti hämmingus, mõtlesin peale filmi pikka aega sellele. Kuu aja pärast, läksin uuesti vaatama, ikka olin eufoorias.
Oskan öelda, et see oli mu parim raamatuelamus ja seda ei olegi võimalik kirejdada, kuna seda peab ise lugema ja kogema.
Mina võin siin kirjutada täielikus eufoorilises emotsionaalpuhangus, kuid ma ei anna ikkagi edasi seda tunnet, mida raamat tekitab. Hea võrdlusmoment tekkis kaa filmiga, kuna teadsin juba, kellega seostada peategelasi ja sündmuste kohad olid piltidena ees.