--Poisi Lugu-- [H. Võrno]

Hannes Võrno on minu isiklik lemmik juba aastaid olnud, mitte sellepärast, et mind oleks lummanud "Kreisiraadio" vastupidi, mulle meeldib Võrno, kui isiksus. Minu jaoks on see mees geenius igal alal ja ma imetlen teda.
Raamat ei saanud soetatud suvaliselt, see oli kingitus mu elukaaslaselt. Elukaaslase kohustus on ju teada oma armastatu iidoleid ja lemmikuid.
Raamat on väga ladusalt kirjutatud ja välja olid toodud Hannese erksamad mälestused lapsepõlves, kindlasti oli neid veel, kuid kaante vahele vast need vürtsikamad lood ei jõudnud, midagi tuleb ka avalikusele saladuses hoida.
Antud kirjatükk ei paku mõnusat lugemiselamust vaid inimesele,kellele antud persoon isiklikult huvi pakub, vaid on lõbus lugemine ka Hannese mitte armastajalte.
Juba esimesed peatükid ajavad naerma ja rääkima edasi sõpradele antud lugemiselamusi. Iga järgnev peatükk on täis ootamatud olukordi ja seiku Võrno elust.
Ma ei oskagi öelda, kes ta on, ta on nii mitmekülgne nagu hunt Kriimsilm. Ma isiklikult imetlen inimesi, kes tegelevad nii paljude asjadega ja jõuavad. Hannes on üks nendest, kellel oli juba noorena nuppu ja oskas seda õigesti ära kasutada, poisil oli oma arvamus, mis eristas teda teistest oma aja lastest.
Ma ei taha tervet raamatu ette jutustada, kuid soovitan kindlasti antud raamatut lugeda, sest lisaks nalajatele seikadele, mis tulid üsna tihti poisi elus ette, oli ka mõõnaperioode nagu meie kõigi elus. Hannes ise on öelnud, et: talle on elus kõik kuidagi lihtsalt kätte tulnud. Antud raamatust selgubki see, kuidas tema on oma elus kaarte õigesti mänginud ja jõudnud pedestaalil sinna, kus ta praegu asetseb. Avatud inimesed, kellel on huumorisoonega kõik korras jõuavadki kaugele.